Omastehoolduse infopunkt pakub Sulle teadmisi, tuge ja lootust enda või lähedase hooldamise teekonnal. Iga inimese lugu on oluline, iga teekond on väärt toetamist.
Kontaktid
HOOLDUSVAJADUSEGA LAPSE HOOLDAJALE
Kuidas jaksata?
Jaksamine on omastehoolduse juures üks kesksemaid teemasid. Iga inimese jõul, jaksul ja suure hoolduskoormusega toimetulekul on aga piirid. Üksi jaksata ei saa ja jaksamine ei saa tulla hooldaja tervise, vahel ka elu, hinnaga. Jaksu tegutsemiseks võib leida väikestest igapäevastest asjadest, kuid lisaks on oluline oma piiridest märku anda ja saada tuge ka lähedastelt, kogukonnalt, kohalikult omavalitsuselt ja riigilt.
Omastehooldaja toetusviisid võib jagada kolmeks seoses probleemidega, mis tõusevad alati esile, kui hooldajate käest küsitakse, mida nad ootavad ja vajavad teistelt. Need kolm ootust on:
- informatsioon ning teadmised,
- hingeline toetus ja
- konkreetne abi – toetus- ja puhkusevõimalused.
Omastehoolduse tingimustes vajab hooldaja väga palju erinevaid teadmisi. Teadmised on seotud sellega, milline puue või haigus hooldataval on, mida tuleb sellest johtuvalt teha ja millist abi pakkuda, millised abivahendid on saadaval, millised abi võimalused on üldse olemas. Teadmised aitavad edasi jaksata! Vastuseid küsimustele annavad erinevad artiklid, raamatud, videod, kursused, seminarid, koolitused, omastehooldajate rühmad jne.
Hooldajate meelest on hooldustöö juures kõige raskem pidev seotusetunne – tunne, et sa ei ole kunagi vaba. Inimene ei suudaks oma lähedase hooldamisega toime tulla pelgalt kohusetundest, vaid siia juurde on vaja ka armastust, ühiseid mälestusi ja kogemusi. Lisaks armastusele on vaja pause ja puhkust. Omastehooldajatele vabade päevade andmise võimaluste loomine on väljakutse meie riigile ja kohalikele omavalitsustele. Kui igal töötajal on õigus puhkusele, siis ei ole ka omastehooldaja sugugi teistsugune inimene, temagi vajab puhkust ja vabu päevi, et taastuda ja edasi jaksata!
Hooldatava hea tuju või naeratus aitab edasi jaksata. Kui laps ei suuda rääkida või end suhtlusabivahendite abil väljendada, saab tema tujust aru näiteks tema pilgust, näoilmest või liigutustest, mõnikord ka hingamisest. Kuigi lähedase heaolu on üks hooldustöö kõige meeldivamaid tagasisidesid, ei saa eneseohverdamisega ületada enda füüsilisi ja hingelisi jõuvarusid. Ainult teise inimese heaolu silmas pidades ei saa enda elu elada.
Omastehooldajatena usutakse reeglina, et hooldatava elu paraneb vaid omastehooldaja enda poolt pakutava hoolduse kaudu. Kuid kui lapse heaolu on võimalik tagada vaid hooldaja eneseohverduse arvelt, ei ole selline hooldus pikas perspektiivis jätkusuutlik ning võib põhjustada suuri probleeme nii peresuhetes kui omastehooldaja enda tervises. Loomulikult saavad puudega lapse vanemale puhkust pakkuda vanavanemad, sugulased või ka lapsevanemad vastastikku, kuid kui lapse hooldusvajadus on väga suur, võib abi saada ka väljaspoolt oma lähiringi. Puudega lapsele on võimalik taotleda erinevaid teenuseid, sh nt intervallhoiuteenust, ajutist paigutamist hoolekandeasutusse – see pakub ka hooldajale võimalust puhata. Pöördu kindlasti oma kohaliku omavalitsuse poole, küsi nõu ja abi. Kohalikul omavalitsusel lasub sotsiaalhoolekande seaduse alusel kohustus hinnata ka omastehooldaja abi- ja toevajadust. Kui tunned, et ei ole saanud sobivat või piisavalt abi, on sul õigus esitada vaie. Küsi julgelt nõu ka kohalikest puudega inimeste organisatsioonidest, tugigruppidest või ka Eesti Puuetega Inimeste Kojast.
Enda lähedase jätmine teise inimese või asutuse hoolde ei ole kindlasti lihtne, kuid tuleb anda võimalus endale puhata. Vajalik on kindlus- ja usaldustunne teenust osutavate inimeste ja asutuse suhtes. Abiks võib olla erinevate asutuste külastamisest ja personaliga vestlemisest, see annab võimaluse mõttega harjuda, oma mureküsimusi küsida ja vastuseid saada. Asutust võiks külastada ka oma hooldusvajava lähedasega, et see oleks teenusele minnes tema jaoks tuttavam koht ja kohanemine läheks ladusamalt.
Tuleb mõista, et hool ja suhe hooldatavaga jäävad samasuguseks ka siis, kui pereliige on vahepeal teiste inimeste hoole all või hoolekandeasutuses. Omastehooldaja abi asutuse personalile on asendamatu, kuigi hooldamise vastutus ja sisu muutub. Omastehooldaja kui asjatundja teadmised on hooldusmeeskonnale vajalikud. Ilma puhkuseta ei jaksa keegi hooldada, isegi kui armastus hooldust vajava inimese vastu on väga suur. Puhkus aitab olla parem omastehooldaja ja lähedane.
Kust leida jõudu?
Mõne inimese jaoks on omastehooldus eluülesanne ja teisele tähtis elumõte, raskustest hoolimata. Hoolitseda tuleb selle eest, et hooldustöö ei muutuks ainsaks elumõtteks ja elu juhtivaks teguriks. Tähtis on leida ka muid mõtteid, väiksemaidki hetki päevas enese jaoks, ajada omi asju, tegeleda harrastustega, kohtuda oma sõpradega. Omastehoolduse lõppedes on paljud hooldajad kogenud meeletut tühjust ja üksindust, millega tuleb üksi toime tulla ja see läbi elada, sest oma elule, mis siiani oli täidetud vaid hooldatavaga, tuleb nüüd leida sisu, tähendus ja uued kontaktid.
Usk. Mõnele hooldajale annavad usulised eluväärtused ja veendumused eluks jõudu. Kirikus või koguduses käimine ja palvetamine on paljudele inimestele väga tähtis ja see annab inimesele jõudu ning tuge. Vahel kardetakse, et usk ja maailmavaade ei meeldi teistele ja sellega seoses tuleb valida – kas on olulised hooldaja väärtushinnangud või hooldatava omad. Ka teist inimest hooldades tuleb enese uskumused hinge kosutuseks alles hoida. Ennast ei saa unustada ning hooldaja peab säilitama oma sisemise tasakaalu ja heaolu.
Tugigrupid. Mitmel pool Eestis käivad koos omastehooldajate tugigrupid . Omastehooldajate tugigrupid on loodud omastehooldajate koondamiseks, neile informatsiooni, koolituste, toetuse ja abi pakkumiseks. Omastehooldajate rühmas saab hooldaja rääkida oma olukorrast ja kuulata, kuidas elavad ja mida mõtlevad teised hooldajad, saab abi sarnases olukorras olevate inimeste kogemustest. Omastehooldajate rühmad pakuvad võimalusi luua uusi sõprussuhteid nende asemele, mis on kaotatud. Suhteid tugevdab sama olukord ja teineteisemõistmine.
Sõbrad ja tuttavad. Seoses hooldusolukorda sattumisega kogevad omastehooldajad tihti, et sõbrad ja tuttavad kaovad või eemalduvad, kui peres keegi haigestub või on puudega. Inimesed kardavad uut olukorda sõbra/tuttava peres, lohutuse jaoks ei osata leida sõnu ja need tunduvad tühiste ja isegi mõttetutena. Aja möödudes võivad suhted taastuda, kuna harjutakse antud olukorraga. Sageli ei suuda omastehooldaja kriisi- ja hooldustöö alguses ise sõprussuhteid säilitada ja hoida, seepärast peaksid kõik inimesed omama teadmisi inimeste probleemidest kriisiperioodil, et aidata ka ilma erialaspetsialistideta oma lähedasi.
Sõbrad ja tuttavad saavad kaasa aidata oma tavapäraste külastuste jätkamisega, sõbra ärakuulamisega ja oma abi pakkumisega. Hooldajal on tähtis väärtustada iseennast ja julgeda taastada oma sõprussuhteid või sidemeid sugulastega, julgeda rääkida oma tunnetest ja probleemidest ning luua endale taas tugev lähisuhtevõrgustik.
Harrastused, loodus, keha ja vaimu hoidmine. Omastehooldus ei tohiks olla takistuseks lemmiktegevustega tegelemisel nagu kirjutamine, lugemine, maalimine, aiatööd, sportimine, teiste pereliikmetega aja veetmine jne. Väike paus oma igapäevastes askeldustes harrastustega tegelemiseks aitab jaksata ja viib mõtted omastehoolduse tegevustest kõrvale. Värskes õhus viibimine on oluline ka hooldusvajadusega inimesele. Kui inimene on liikumisvõimeline, peaks ta jätkama omi harrastusi juba seepärast, et kohata tuttavaid inimesi ja laiendada oma silmaringi. Hoolimata liikumistakistustest, näiteks ratastooli kasutamisest, pakub loodus igal aastaajal uut ja huvitavat.
Töötamine. Järjest enam käivad omastehooldajad lisaks omastehoolduse tööle veel ka põhitööl. Tihti ei ole perel muud võimalustki majanduslikult toime tulla. Parim variant on see, kui omastehooldus ei takista tööl käimist, kuid alati ei ole need kaks ühildatavad. Tööle saab omastehooldaja minna ikkagi alles siis, kui hooldatava seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline hooldaja äraoleku ajal ise toime tulema, või hooldab teda sel ajal keegi teine. Tihti aitab isegi osaajaga tööl käimine unustada kasvõi mõneks tunniks kodused mured ja minna täiesti uude olukorda – töökaaslase rolli oma töökohal. Kui inimene tuleb toime hooldustööga ja saab end rakendada valitud erialal kasvõi vähesel määral, annab see talle tugeva laengu – mina tulen toime, olen oluline ja olen oma erialal pädev. Kellel ei ole võimalik enam tööl käia, see saab end oma hooldustegevuse kaudu teostada ja uhke olla selle üle, et on suutnud nii kaua ise toime tulla ja on omandatud hooldustöö käigus väärtuslikke teadmisi ja oskusi.
Vajalikku lisalugemist võid leida Tervise Arengu Instituudi poolt väljaantud trükisest “Mina, omastehooldaja?”