Sattumine noore mehena ootamatult olukorda, kus iseseisvalt poolt päevagi hakkama ei saa, oli ränk. Kohanemine, leppimine ja edasi elamise tahte leidmine võtsid omajagu aega. Eks neid mõõnahetki esineb praegugi, enam kui 10 aastat hiljem. Olin elumuutva trauma juhtumise hetkel nii noor, et püsisuhte kogemustki polnud. Olin läbi elanud vaid paar kerget armumise perioodi. Teadvustanud, et mu edasine elu on kardinaalselt erinev senisest, jõudsin enda meelest kindla veendumuseni, et paarisuhet kui sellist minu ellu ei tulegi, see pole lihtsalt reaalne ega võimalik. Kes ometi tahaks alustada suhet liikumatu, kõiges abi vajava mehega? Ometi läks nii, et selline inimene oli olemas, ja on siiani. Tutvusime umbes aasta pärast minuga juhtunud traumat. Selleks ajaks oli ka enamvähem selge, milliseks jääb mu füüsiline võimekus – et seda sisuliselt ei saagi olema ega teki ka kuskilt juurde, olgu mu unistused nii suured kui tahes. Ja kõigest hoolimata leidus inimene, kellele ma tundusin huvitav. Ja niivõrd huvitav, et paari aasta möödudes otsustasime koos elama hakata. Ehk oleks õigem öelda, et tema otsustas, sest minul puudus julgus seda lootagi. Olin arvestanud, et mu vanemad jäävad mu elukaaslasteks, kuni surm meid lahutab. Tegelikkus on aga seni selline, et elame, võiks öelda, täitsa toimivas suhtes, koos oma elukaaslasega ja vanematel käime vaid aeg-ajalt külas. Või nemad meil. Ja muidugi, vajadusel nad aitavad; või mõnikord ka meie neid.
Aga paarisuhe, julgen arvata, on meil üsna sarnane tavapärastele suhetele. Ainuke erinevus ongi, et üks pool vajab kaaslase abi erinevate toimingute teostamisel. No ja kannatlikkust õpetab sellises suhtes olemine ka, sest praktiliselt iga toiming võtab kordades rohkem aega kui tervetel inimestel. Aga see-eest on minul, suure hooldus- ja abivajadusega kaasal, peaaegu alati aega ja tahtmist kuulata, piltlikult öeldes “kätt hoida” – sest füüsiliselt ma seda hoida ei saa, mu käed ega sõrmed ei liigu. Samuti olen praktiliselt iga võimaluse üle koduseinte vahelt välja saada rõõmus ega tujutse (enda meelest) mõttetult.
Püüan end iga päev hoida kursis maailmas toimuvaga, ammutan infot võimalikult erinevate teemade kohta. See aitab mul ehk olla ka huvitavam kaaslane.
Loomulikult olen oma naisele ja tema jätkuvale võimekusele minu kõrval olla tohutult tänulik, kuid pean tunnistama, et ei mõtle sellele liiga sageli. Pigem tunnen, et meil on võrdne, toimiv kooselu, mille jätkumisse ja kestmisse mõlemad pooled panustavad omal moel.
Meilt on küsitud, kas me seksida saame, ja kas lapsi ka saaks. Jah ning jah – on lühikesed vastused.
Madis, 41