HOOLDUSVAJADUSEGA TÄISKASVANU HOOLDAJALE

Vägivalla liigid: füüsiline, seksuaalne, küber-, majanduslik, verbaalne,  emotsionaalne ja  vaimne vägivald.

Vaimne vägivald – vägivaldne suhtlemis- ja käitumisviis, mille eesmärk on esile kutsuda negatiivseid emotsioone. Vaimsele vägivallale iseloomulikud tunnused on:

• alandamine ja kritiseerimine;
• pidev süüdistamine ja põhjendamatute nõudmiste esitamine;
• domineerimine, väljapressimine ja kontrolli omamine;
• isoleerimine teistest lähedastest;
• emotsionaalne distants ehk mitteverbaalne (nt tõrjuv või halvustav pilk);
• hülgamis- ja kaebamisähvardused.

Füüsiline vägivald – füüsilise jõu tahtlik kasutamine, põhjustades valu või vigastusi (nt tõukamine, kratsimine, pigistamine, laksu andmine, rusikatega löömine, kehavedelikega loopimine jms).

Kontrolliv käitumine – vägivaldne suhtlemisviis, mille eesmärk on olukorda kontrollida. Kontrolliva käitumise tunnused on:

• alavääristamine ja pidev kritiseerimine;
• jälgimine ajaliselt ja geograafiliselt;
• liikumisvabadusele piirangute seadmine;
• lähedastega suhtluse piiramine või keelamine;
• hariduse omandamise piiramine jms.
• Seksuaalne vägivald (nt soovimatud seksuaalsed kommentaarid, soovimatu keha puudutus, seksuaalne rünnak jne).

Puude olemusest sõltub tihti vägivalla liik, tihti esineb mitu vägivalla liiki korraga ühes hooldussuhtes.

Vägivalda võib esile kutsuda:

• hooldatava haigushoog;
• ainete mõju all olemine;
• alkoholijoove;
• suur tähelepanuvajadus;
• armukadedus teistele osutatud tähelepanu eest;
• igavus;
• ebasobivad hooldusvõtted;
• päevaplaanist (rutiinist) kõrvalekaldumine jne.

Peresisene hooldus, paarisuhe ja hooldusvajadus:

• eriti oluline, kui hooldusvajadus on tekkinud kooselu ajal – alati ei suudeta muutustega kohaneda ja tagajärjeks on pettumus, viha, saamatustunne, alkoholism, ärakasutamine jms;
• hooldajal ja/või puudega inimesel on raske perest eemalduda – kes mind tahab, ma ei saa hakkama, pereliige sõnaliselt kordab seda pidevalt ja enesekindlus ja usk kaovad (jätkab, ei julge kuhugi pöörduda, kaitseb teist vägivaldset pereliiget, sest on hirm, et ei tule toime jms).

Suhete kvaliteet peres:

• liigne armukadedus;
• rahulolematus oma abielu/kooseluga;
• usaldamatus teineteise suhtes;
• võimu ebavõrdne jaotumine hooldussuhtes, üks on teise suhtes domineeriv ja kontrolliv;
• puudega pereliikme häbenemine;
• hoolduskoormus liiga suur (üleväsimus, ükskõiksuse tekkimine, soov pääseda vabaks).
• Perekonna struktuurist ja sotsiaalmajanduslikest iseärasustest tulenevad tegurid:
• ebastabiilse struktuuriga perekond (elukaaslased vahelduvad lühikese aja jooksul);
• madalam sotsiaalne staatus;
• kehvad elamistingimused;
• materiaalsed toimetulekuraskused, vaesus;
• sotsiaalne isolatsioon;
• täiskasvanud pereliikmete töötus.

Kultuurilised faktorid:

• vägivalla kui konflikti lahendamise meetme pooldamine ühiskonnas;
• soospetsiifiline sotsialiseerimine (meestele ja naistele omistatavate sotsiaalsete rollide range eristamine);
• soostereotüübid ja eelarvamused: väga kindlad piirid mehe ja naise soorolli defineerimisel, nt mehe pidamine perepeaks ja võimu omajaks, naise nägemine kannatliku allujana;
• suhtumine perekonda kui erasfääri (kuhu riik ei pea sekkuma isegi siis, kui peres leiab aset vägivald).
• Individuaalsetest karakteristikutest tulenevad faktorid:
• täiskasvanute iseloomuomadused, emotsionaalne seisund ja sotsiaalne kompetentsus: vähene empaatiavõime, puudulik kiindumuse ja soojuse väljendamise oskus;
• emotsionaalne ebastabiilsus, kalduvus kergesti vihastada ja ärrituda;
• domineeriv ja tugevalt autoritaarne suhtlusstiil;
• tugev omanikutunne;
• madal enesehinnang;
• suhtlemisraskused;
• kalduvus pidevalt kontrollida;
• teiste kõne või käitumise valesti mõistmine ja moonutamine;
• ebapiisav toimetulekuoskus nii tava- kui ka stressiolukorras (ei oska probleemidele leida otstarbekaid lahendusi).

Täiskasvanute isiklikud (lapsepõlve) kogemused:

• väärkohtlemise kogemused lapsepõlves;
• oma vanemate vägivalla pealt nägemine;
• kehva vanemluse kogemine lapsepõlves.