Ruth-Helene Melioranski ja Triin Jürgens: digiriik ei ulatu hooleni

Kes märkab ja tuleb appi, kui üksi elav eakas või erivajadusega inimene unustab elutähtsad ravimid võtmata, ei jaksa sõita naaberasulasse arsti juurde või vajab vahel lihtsalt tuge ja sõbralikku sõna?

Hiljuti ka meediast läbi käinud vaidlus selle üle, kes peaks aitama oma kodus kukkunud eakat, on vaid üks näide sellest, kuidas vananeva elanikkonna ja krooniliste haiguste tulemusena järjest kasvav abivajavate hulk osutab laiemale probleemile: kuidas me saame toetada oma abivajajaid, kui sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi võimalused ei tule vajadustele järgi? Kas lahendus võiks olla tehnoloogia?

Oleme riigina seadnud sihiks toetada inimeste võimalusest elada võimalikult kaua oma kodus, kuid selle lubaduse ümber ei ole ehitatud piisavalt tugevat, ennetavat ja selge vastutusega teenusesüsteemi.

Eesti on üleilmselt tuntud kui digiriik, kuid see edu ei ole siiani kandunud sotsiaal- ja hoolekandevaldkonda. Just seal, kus küsimus on inimeste igapäevases toimetulekus, hooldusvajaduses ja võimaluses jääda võimalikult kauaks oma koju elama, on tehnoloogia kasutamine jäänud katkendlikuks, nõrgalt lõimituks ja sageli projektipõhiseks.

See mahajäämus peegeldab valdkonna pikaajalist alaväärtustamist ja alarahastatust. Veel mõne aasta eest moodustasid pikaajalise hoolduse kulutused avaliku sektori rahastusest Eestis 0,4 protsenti SKP-st, jäädes Euroopa Liidu keskmisele tasemele alla mitu korda (2,2 protsenti SKP-st).

 

Soov jääda koju elama

Juba praegu vajab iga kümnes Eesti inimene igapäevaseks toimetulekuks abi. See on rohkem kui terve Tartu linna jagu inimesi. Samal ajal eelistab 65 protsenti inimestest ka suure hooldusvajaduse korral asutusse kolimise asemel oma koju elama jäämist.

See on mõistetav ja õigustatud soov, kuid teenusekorraldus ei toeta seda piisavalt. Liiga sageli jõuab eakas või erivajadusega inimene teenuseosutajate vaatevälja alles siis, kui põhivajaduste rahuldamine on juba tõsiselt häiritud ja kriis käes, mitte varem ehk siis, kui veel oleks võimalik muutustega kohaneda, tuge pakkuda ja koormust jagada.

Sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi parem lõimimine on vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Sama oluline on küsida, millist elu need süsteemid üldse peaksid toetama. Kui tahame, et inimesed saaksid päriselt kauem kodus elada, ei saa me piirduda põhivajaduste minimaalse katmisega. Teenused peavad toetama inimese suutlikkust teha otsuseid, hoida suhteid, liikuda, õppida ja panustada kogukonda. Just need mõõtmed määravad, kas inimene kogeb oma elu turvalise, iseseisva ja tähenduslikuna.

Eestis, nagu mujalgi, on hakatud lahendust otsima tehnoloogiast, kuid hoolesektori digitaliseerimine ei toimi, kui lihtsalt lisada uusi seadmeid, äppe või andmevahetuskihte olemasolevatele teenustele. Hool tähendab sõltuvust, haavatavust, usaldust, nähtamatut tööd ja keerulisi vastutussuhteid. Seetõttu nõuab selle digitaliseerimine suurt arenguhüpet nii sotsiaalvaldkonnalt kui ka tehnoloogiasektorilt.

Privaatsus, turvalisus ja eetiline kasutus

Sotsiaalvaldkonna arenguhüpe tähendab ennekõike loobumist mõttest, et tehnoloogiat saab lihtsalt olemasolevale süsteemile juurde panna. Kui teenused on killustunud, info ei liigu, vastutus on hajus ja suur osa hoolest tehakse nähtamatult kodudes, siis ei loo tehnoloogia ei korda ega mugavust. Halvimal juhul lisab see segadust.

Andur võib küll märgata muutust inimese liikumises, kuid kui ei ole selge, kes sellele reageerib, kuidas info liigub, kes otsustab ja milline teenus sellele järgneb, siis ei ole tegu targema hooldusega, vaid lihtsalt uue andmekihiga vana segaduse peal.

Tehnoloogiasektorilt nõuab sotsiaalvaldkonda sisenemine kõrgemat arenguhüpet, kuna hoolesektor toob eriti teravalt nähtavale küsimused, mida teistes valdkondades on olnud kergem ignoreerida või pehmendada.

Mis juhtub inimese privaatsusega, kui kodust saab andmepunktide võrgustik? Kellel on ligipääs andmetele, mille põhjal tehakse järeldusi inimese tervise, harjumuste või käitumise kohta? Kui tehnoloogia võimaldab pidevat seiret, kas see suurendab turvalisust või normaliseerib kontrolli? Kui süsteem teeb inimese eest järjest rohkem otsuseid, siis kas see toetab iseseisvust või õõnestab seda?

Pidagem meeles, et abivajajad on antud juhul nõrgemas positsioonis inimesed. Hoolesektoris ei saa rääkida kvaliteetsest digitaliseerimisest ilma andmete privaatsuse, turvalisuse, eetilise kasutuse, teenuste ühildumise, läbipaistvuse, kasutajatoe ja väärikuse küsimusteta. Kui lahendus neid ei arvesta, võib see toetamise asemel kahju tekitada.

Tehnoloogia saab aidata kaasa teenuse kiiruse ja mugavuse kasvule, kuid selle mõju saab olla palju laiem. Näiteks saab tehnoloogiaga otsustada, kelle vastutus on märgata, reageerida, otsustada ja hoolt kanda. Kui arenduse loogika on kitsalt kulupõhine, võib digitaliseerimine küll vähendada avaliku sektori koormust, kuid töö tegemine lihtsalt nihkub peredele, lähedastele ja kogukondadele.

Nähtamatut hooletööd tehakse kodudes, töö kõrvalt ja sageli oma tervise ning heaolu arvelt. Kui tehnoloogia eeldab, et keegi lähedane jälgib teavitusi, tõlgendab andmeid, reageerib häiretele ja õpetab lahendust kasutama, siis lükatakse hoolduskoormuse omastehooldajate õlule. Selline ümberjagamine suurendab ebavõrdsust, sest kõigil ei ole lähedasi, oskusi, aega ega vaimset ressurssi seda rolli kanda.

Tehnoloogia positiivne mõju avaldub alles siis, kui see on süsteemselt seotud teenuseahelate, töökorralduse ja selge vastutusega. Meil tuleks naabritelt üle võtta arusaam, et tehnoloogia ei asenda, vaid täiendab teenust ning peaks olema selge, kuidas ja millisel moel see inimest toetab.

Sotsiaalministeeriumi algatatud heaolutehnoloogiate innovatsiooniprogramm ja laiem tervise- ja sotsiaalvaldkonna lõimimise reform annavad praegu võimaluse heaoluteenuste digipööre lõpuks ära teha, aga see on edukas ainult siis, kui seda ei mõisteta lihtsalt tehnoloogia või juhtimise parandamisena.

Sotsiaalvaldkond peab õppima tehnoloogiat sisuliselt lõimima ning tehnoloogiasektor peab õppima võtma hoolt eetilise ja suhete põhise valdkonnana. Digiriigi järgmine proovikivi on see, kas Eesti suudab lõpuks tunnistada, et hool on ühiskonna toimimise üks alustest.