Maarja Krais-Leosk: Omastehooldusest. Tõsiselt, hakkame päriselt minema. Ühiskonnana.

Jagame teiega EPIKoja tegevjuhi Maarja Krais-Leoski isiklike mõtteid omastehooldusest peale 8. aprillil 2026 Arvamusfestivalil toimunud arutelu Omastehooldajate streik algab homme – mitu päeva peab riik vastu? 

Omastehooldusest.
Tõsiselt, hakkame päriselt minema. Ühiskonnana.

Istusin laupäeval Arvamusfestivalil meie tiimi omastehoolduse arutelu publikus. Oleksin paaris kohas miskit kommenteerida soovinud, kuid enda foon oli kuidagi väga õrn ja igatsus samal ajal kodus vanaema hoole all oleva tütre kaisutamise järele kippus kuidagi eriti suureks. Ma olen ema ja olen ka omastehooldaja.

Ma ei ole usklik. Ma ei ole osanud usku otsida ega ehk enda ümber ka märgata. Kuid kuhugi, kellelegi ja mingis suunas ma oma suurimaid südameunistusi, palveid ja tänu saadan.

4aastat tagasi kutsusime Eesti Puuetega Inimeste Koja meeskonnaga kirikuõpetaja ja hingehoidja Annika Laatsi oma Arvamusfestivali arutelule. Ma olin lummatud. Sõitsin mõned nädalad hiljem pühapäeval Risti kirikusse ja nutsin kogu teenistuse aja tagumises pingis. Lahkudes Annikaga kirikuuksel kallistades ei saand ma ühtegi sõna suust. Mulle on siiani arusaamatu, kuidas on see võimalik, et Annika rääkis täpselt sellest, mis oli tol hetkel minu sees – kas ma peaks seda tööd tegema, mida teen, kas ma peaks end avama, kogu erinevaid väljakutseid täis elu kõrvalt teiste elusid hoidma, kuidas jaksama, jõudma ja suutma. Ja jutlusest saadud sõnum oli klaarimast klaarim – pead, oled isegi kohustatud, suudad, saad ja jaksad. Ja võidad. Mitte endale ja lotoga, vaid suures plaanis ja teistele.

Nädalavahetusel istus Annika taas kogu oma helguses, headuses ja vaimusuuruses meie tugitoolil ja rääkis omastehooldusest. See kurnatuse, hüljatuse, üksinduse, sageli ka vaesusesse jätmise arvelt riigi ülevalhoidmine ei saa kesta, jätkuda, normiks olla.

Palun, armas Eesti inimene, mõtle sellele, et hooldaja või hooldatava roll võib olla homme ka sinu enda kanda ja hoida..

Mida sa oled täna selleks tegemas, et kaitsta Eestis omastehooldajaid, kelle unistused on hoopis midagi muud, kui soojamaareis või elektritõukeratas, Rahamaa pilet või followeride arv instagramis.. kelle unistus on magada üle 25 aasta lõpuks üks täispikk öö, elada nii, et saad soetada ükski aasta talvised küttepuud ühe ropsuga, mitte igakuiste sentideni hakitud eurode arvelt, leida mingigi töö, mida aastatega äratõstetud selja, kulunud liigeste, äravenitatud lihaste ja kätega osakoormusega teha, saada teada, mida tähendab see juulikuine puhkus, millest kõik aastaotsa räägivad, mõelda tulevikule ja enda lahkumisele olles kantud turvatundest, et su hellust ja hooldust vajav lähedane on ka siis hoitud..

Annika Laatsi nädalavahetusel Arvamusfestivalil lausutud sõnum tekitas kuulajates külmavärinaid ja pärisäratundmist:
“Minu sõnum on see, et tasub hoida inimesi, ja püüdes just majanduskeeles rääkida, et tasub. Rõhutan ja kasutan võib-olla mitte nii väga enda jaoks tavalist verbi siinkohal – tasub hoida inimesi, et ka need, kes räägivad majandusinimestena ja teevad neid suuri otsuseid ja ütlevad ja-jah, aga raha ei ole, raha ei ole, raha ei ole.. Minu väide on see, et tasub hoida inimesi, iga külje pealt, ka majandusliku külje pealt, rääkimata sellest, et me oleme otsatult hinnalised ja väärtuslikud. Ja kui me üksteist ei hoia, mis me siis Eestist hoiame, kui see koht ei ole enam inimeste jaoks.”
Ühe jutiga sihuke mõtteavaldus ja kõik on selge. Lisaküsimusi?

Kahe päeva jooksul käis meie alalt läbi palju inimesi, aitäh, see tegi südame soojaks ja andis kinnitust, et meie igapäevane töö ei ole asjatu ega märkamata. Saime palju toetavaid sõnu ja kallistusi, tuli mitmeid ideid ja koostöömõtteid.

Me ei märganud enda alal ajakirjanikke. Meie alal käis mõni üksik kohalik poliitik. Meiega tegi juttu mõni üksik ametnik. Mitte ükski valimistele vastu minev poliitik ei tulnud meiega arutelu teemadest rääkima ega küsima, kuidas meil läheb, mis on inimeste mured, kuidas valimisprogrammides ühe või teise teemaga edasi minna või mida me ühe või teise valimisprogrammi saadetud ettepaneku all silmas pidasime. Mis on see sisu, miks tasub iga inimest hoida ja mida Eesti majandusel, ühiskonnal ja tulevikul sellest võita on. Kuidas, kurat, Eesti elu ka nähtamatute, nõrgemate inimeste jaoks paremaks muuta. Mitte ükski. Poliitikuid ja poliitnõunikke nägime aga ohtralt, igast erakonnast, sh ka hoogsalt mööda astumas, paneelides istumas ja sõna võtmas, rääkimas. Aga kas ka kuulamas?

Eelmisel nädalal oli mu koduaed täis omastehooldajaid, sügava puudega lapsi ja noori, sekka ka õdesid-vendi. Üks mõnus tohuvabohu, ja selle sees teadmine, et jõudu on vähe, vaba aega ei ole, unepuudus on, muremõtteid jagub, hirme on palju, aga naerda me jaksame, üksteist hoida ka, väikestest asjadest rõõmu leida oskame, sõnumit jagada suudame: me oleme olemas, me oleme vajalikud, meie lähedased on olulised ja me peame olema oma Eesti ja inimeste poolt hoitud..

Hea sõber, eestlane, küsin, sest me vajame sind:
Millistel uudistel klikid ja millisele meediale hoogu annad?
Millesse oma aega panustad ning kas ivake sellest teenib ka midagi suuremat, toetab see kedagi, kelle maksimumtänu saab olla aitäh ja vahel mitte sedagi?
Kuidas käitud, kui nähtu on väär, aga omalgi muresid piisavalt?
Kelle poolt hääletad ja millise sõnumi ja mandaadiga oma hääle kohalikku omavalitsusse ja Riigikokku lähetad?
Mida ootad ja küsid ametnikult, kelle kohustus on teenida riiki?
Millise valiku teed, kui endal on piisavalt, aga tahaks rohkem?
Millise valiku teed, kui teisel pole üldse, aga endalgi on vähe?
Kelle ja mille eest oled valmis seisma, sõna võtma, alla kirjutama, kui enda king istub hästi, aga teisel on kannad verel?

Minu Eesti on hooliv Eesti, see pole ühegi erakonna ega poliitiku nägu, see saab olla ainult meie inimeste, heatahtlikkuse ja lahkuse nägu, sest mis see suurem eesmärk veel olla saaks?

Ma arvan, et sellist Eestit soovivad tegelikult paljud inimesed, seega kui oma uudisvoogu siin ketrad ja päeva, nädala, eluga edasi liigud, siis märka, räägi, ulata, astu, aita, küsi ja arva, kui vaja, siis nõua, hääleta. Need igapäevaste väikeste liigutustega saad aidata säherdusel Eestil nina veele tõsta, kus habras ei muutu katkiseks, katkine nähtamatuks, nähtamatu kadunuks.