Maaleht: Kuhu pöörduda, kui dementne inimene ei saa kodus enam üksi hakkama?

Kui dementne inimene ei saa kodus enam üksi hakkama, tuleb pöörduda omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. Omavalitsus hindab inimese abivajadust ja aitab leida sobiva abi – näiteks koduteenuse, päevakeskuse, muu kogukonnapõhise toe või vajaduse korral hooldekodu. Kui inimese elu või tervis on vahetus ohus, tuleb helistada 112.

Üldjuhul mitte. Enne hooldekodusse üldhooldusteenusele suunamise otsust peab omavalitsuse sotsiaaltöötaja hindama inimese abivajadust.

Abivajadust hinnatakse koostöös inimesega ning selle käigus selgitatakse talle sotsiaalabiga seonduvat. Vajaduse korral ja inimese nõusolekul kaasatakse abistamisse ka tema lähedased.

Kui abivajaduse hindamisel selgub, et muud abinõud ei taga inimese turvalisust ja toimetulekut kodus, saab korraldada tema üldhooldusteenusele mineku ning omavalitsus teeb otsuse teenuse rahastamiseks.

Erand võib olla olukord, kus inimene on endale või teistele ohtlik ning vaja on kiiresti tegutseda.

Hooldekodusse mineku vajadust hinnatakse inimese abivajaduse põhjal. Omavalitsus hindab abivajadust ja korraldab teenuse, inimene ise või vajaduse korral tema eestkostja osaleb otsuse tegemisel.

Hooldekodu ei ole dementse inimese puhul alati ainus lahendus. Palju sõltub sellest, millises staadiumis dementsus on ja kui palju inimene igapäevaelus abi vajab. Enne hooldekodusse suunamist peab omavalitsuse sotsiaaltöötaja hindama inimese abivajadust.

Hindamise käigus saab kaaluda ka muid võimalusi, näiteks koduhooldust, päevakeskust või teisi kogukonnapõhiseid teenuseid, mis aitavad inimesel võimalikult kaua tuttavas keskkonnas elada.

Hooldekodusse minekut saab korraldada siis, kui kodused tingimused või muud teenused ei taga piisavalt inimese turvalisust ja toimetulekut. Hooldekodu on viimane abinõu.

Lähedased või sotsiaaltöötaja saavad inimesele selgitada teenuse vajadust ja toetada teda üldhooldusteenusele mineku otsustamisel.

Kui inimene on teovõimeline, ei saa tema soovi lihtsalt kõrvale jätta. Kui aga inimene ei ole enam suuteline oma elu puudutavaid otsuseid tegema, tuleb vajaduse korral taotleda kohtult eestkostja määramist.

Eestis osutatakse sotsiaalteenuseid üldjuhul inimese enda tahteavalduse alusel. Erand on näiteks ööpäevaringne erihoolekandeteenus, mida saab osutada kohtumääruse alusel.

Kui dementne inimene ei ole enam suuteline oma elu puudutavaid otsuseid tegema ega endale vajalikke teenuseid tagama, on võimalik taotleda kohtult talle eestkostja määramist. Eestkostja aitab tagada inimesele vajalikud sotsiaal- ja tervishoiuteenused.

Eestkostjaks võib olla lähedane või omavalitsus. Sõltumata sellest, kes on eestkostja, peab ta oma ülesandeid täites arvestama inimese tahte ja huvidega.

Keerulisemad on olukorrad, kus inimese tahe ja huvid ei lange kokku. Näiteks võib inimene soovida kodus edasi elada, kuigi ta ei tule seal enam toime ning tema elu või tervis võib olla ohus. Selliseid olukordi tuleb lahendada juhtumipõhiselt ja professionaalselt, pidades silmas inimese õigusi, turvalisust ja tegelikku abivajadust.

Üldhooldekodu ei ole asutus, kuhu inimest saab paigutada tema tahte vastaselt. Seetõttu ei saa hooldekodu inimest ka jõuga kinni hoida.

Kui inimene soovib hooldekodust lahkuda, tuleb talle selgitada lahkumisega seotud riske ning teavitada tema lähedasi, eestkostjat või omavalitsust.

Kui inimese soov on adekvaatne ja ta saaks kodus kõrvalise abiga hakkama, näiteks koduhooldusteenuse toel, saab ta koju tagasi minna.

Kui inimene ei ole sellise otsuse tegemiseks suuteline, ei orienteeru ajas ja kohas, lahkub hooldekodust teadmata suunas ning tema elu või tervis võivad olla ohus, tuleb hooldekodul teavitada politseid.

Teovõimeline inimene saab oma elu puudutavaid otsuseid ise teha ja vastutab ka nende tagajärgede eest.

Kui inimene ei ole oma vaimse tervise seisundi tõttu suuteline adekvaatseid otsuseid tegema, on võimalik taotleda kohtult talle eestkostja määramist. Eestkostja ülesanne on kaitsta inimese huve ja aidata tagada talle vajalik abi.

Need küsimused lahendab inimene ise koos oma lähedaste või eestkostjaga. See puudutab nii vara, kodu, väärtuslikke esemeid, lemmiklooma kui ka kehtivaid lepinguid.

Omavalitsus saab vajaduse korral inimest ja tema lähedasi nõustada.

Kui omavalitsus on hooldekodusse läinud inimese eestkostja, korraldab neid küsimusi omavalitsus koos inimese ja võimaluse korral tema lähedastega.

Kõik need küsimused tuleb läbi mõelda ja korraldada enne hooldekodusse minekut. See on ka üks põhjus, miks inimene ei saa päeva pealt hooldekodusse minna: otsustada tuleb muu hulgas, mida ta kaasa võtab ning mis saab tema kodust, varast, lemmikloomast ja kehtivatest lepingutest.

Meil pole dementsusele spetsialiseeritud kodusid, kuid on kodusid, kus on dementsusele spetsialiseeritud osakondi, nt Südamekodud AS Valkla tegevuskoht, AS Koeru Hooldekeskus ja SA Alutaguse Hoolekeskus.

Omavalitsus hindab inimese abivajadust ja selgitab välja, kas ta vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust või saab teda aidata mõne muu teenusega, näiteks koduteenuse või päevahoiuga.

Kui hindamise tulemusel selgub, et inimene vajab hooldekodukohta, peab omavalitsus aitama teenuse kättesaadavaks teha ja osalema selle rahastamises. Omavalitsus tasub hoolduskulude osa ehk hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööga seotud kulud.

Inimese enda kanda jäävad tavaliselt majutus, toitlustus ja muud isiklikud kulud.

Kui inimesel ei ole piisavalt raha omaosaluse tasumiseks, hindab omavalitsus tema maksevõimet. Siis vaadatakse, kas puuduv osa saab tulla inimese enda vara arvelt, seaduslikelt ülalpidajatelt või peab omavalitsus selle oma vahenditest katma.

Oluline on ka see, et inimesele peab jääma raha isiklikeks vajadusteks. Kui inimene vajab näiteks ravimeid, hügieenivahendeid, abivahendeid või muud igapäevaseks toimetulekuks vajalikku, tuleb ka seda arvesse võtta.