PUUDE TAHA KADUNUD | Kristi Kähär: erivajadusega inimene jääb liiga sageli abita

Aga samal ajal, kui lava ja sisu on ligipääsetav ja uksed avatud, teame me, et igapäevases elus ei ole puuetega inimeste võimalused veel sugugi võrdsed. Inimväärse elu ja hoolekande tagamiseks on väga palju teha – ja vahel on tunne, et nii riigi kui ka omavalitsuste tasandil liigume aeglasemalt, kui inimesed päriselt oodata saavad.

Kas meie poliitilised prioriteedid on õigel kohal?

Kui abi lihtsalt ei ole

Me räägime moodsast andmevahetusest ja proaktiivsetest lahendustest – süsteemidest, mis peaksid abistava teenuse justkui ise inimeseni tooma. See on õige suund. Aga kui abi ennast ei ole, siis ei aita ka kõige nutikam IT-lahendus.

Kui erivajadusega laps vajab tugiisikut, aga koolis ei ole seda inimest, kes aitaks hommikul kooli jõudes riided seljast, lõuna ajal suppi süüa või pärast tunde turvaliselt koju jõuda, siis ei ole küsimus pelgalt korralduses. See on küsimus sellest, kas laps saab üldse hariduses osaleda teistega koos.

Liikumispuudega noor, keskealine või vanemaealine inimene soovib ja suudab tööl käia, aga takistuseks on ainult isikliku abistaja puudumine – keegi, kes aitaks hommikul ja õhtul vajalike toimingutega: hügieen, riidesse panemine, tööle liikumine ja sealt koju jõudmine.

Omastehooldajad vajavad toetust

Eestis on tuhandeid omastehooldajaid, kes on oma lähedase kõrvalt sisuliselt 24/7 selles rollis. Paljud neist tahaksid kas osalise koormusega või paindlikult töötada, hoida sidet oma erialaga ja kindlustada pere majanduslikku toimetulekut.

Praegused seadused ja omavalitsuste praktika ei luba seda sageli teha – kas seotakse hooldajaks määramisega inimese käed, kui ta tööl käib, või puuduvad lihtsalt paindlikud lahendused, et ta seda üldse teha saaks. Rääkimata napist rahalisest toetusest selle vastutusrikka, hoolimist täis töö eest.

Ajal, mil räägime tööjõupuudusest ja pingelisest riigieelarvest, ei ole see mõistlik. Me hoiame töövõimelisi inimesi kodus kinni, selle asemel et anda neile võimalus panustada – nii maksutulu kaudu riigile kui ka iseenda heaolusse ja väärikusse.

Ligipääsetavus – eeldus kõigeks järgnevaks

Kurt või vaegkuulja ei ole süüdi, et tema suhtluskanal on teistsugune. Ometi võib viipekeeletõlgi vajadus tähendada talle lisakulu – olgu selleks koolis käimine, ametiasutuste külastamine või tööelus osalemine.

Kui tõlketeenus ei ole päriselt jõukohane või kättesaadav, lükkame me vaikimisi osa inimesi jääma koju istuma. Nii jääb kasutamata potentsiaal, mida ühiskond väga vajab.

Erihoolekande rahastuse ja teenusekohtade nappuse probleemist on räägitud üle kümne aasta. Auditid ja analüüsid on korduvalt näidanud, et riiklik rahastus ei kata teenuse tegelikke kulusid ning psüühilise erivajadusega inimesed ootavad teenusele pääsu liiga kaua. Selle aja sees jõuavad paljud pered läbipõlemiseni.

Kui me juba ammu teame, et teenused ei ole vajaduspõhiselt kättesaadavad, kuigi seadus seda nõuab, siis ei saa enam öelda, et probleem tuli ootamatult. Küsimus ei ole ainult rahas, vaid ka poliitilises tahtes seada need inimesed päriselt prioriteediks.

Mida me peaksime tegema?

Puuetega inimeste päev ei tohi piirduda vaid kaunite sõnade ja sümboolsete ettevõtmistega. Kontserdid, kampaaniad ja teavitustöö on olulised – need aitavad muuta hoiakuid ja tuua kogukonda kokku.

Kuid samal ajal oleks vaja selget kokkulepet, mida me riigina päriselt saavutada tahame. Näiteks võiksid puuetega inimeste elu ja hoolekande seisukohalt olla minimaalsed eesmärgid:

Tugiisikuteenus peab olema tagatud nii, et laps ei jää teenuseta ja teised pereliikmed saavad õppida, töötada ja muul moel ühiskonnaelus osaleda.

Isikliku abistaja teenus peab olema kättesaadavam kõikides omavalitsustes mõistliku aja ja sümboolse tasu eest kasutajale.

Omastehooldajatel tuleks võimaldada ühildada hooldamine tööeluga, ilma et inimene kaotaks õiguse toetustele ja sotsiaalsetele garantiidele.

Ligipääsetav suhtlus ja tõlketeenus on väga olulised – nii, et kurt või vaegkuulja ei peaks loobuma haridusest, tööst või oma õiguste kasutamisest raha või korralduse puudumise tõttu.

Vajaduspõhine erihoolekanne tähendab, et on piisav hulk teenusekohti, rahastus katab reaalsed kulud ja tagab kvaliteetse teenuse.

Seda loetelu võiks veel jätkata, aga mõned vajadused on karjuvamad kui teised. Hakkame kusagilt pihta ja teeme otsuseid, mis päriselt inimeste igapäevast toimetulekut toetavad. Tõsi – kõike ei saa kohe ja korraga. Aga õigeid prioriteete seades saame liikuda kiiremini ja õiglasemalt.