Katri Aaslav-Tepandi: elulõpu tahteavaldus – uus seadus, vana vajadus

Viis aastat kestnud teekond on jõudnud lõpule: vahetult enne jaanipäeva andis president heakskiidu patsiendi elulõpu tahteavalduse seadusele. Riigikogu saali ja koridoride aruteludes oli tahteavalduse kõrval keelel ja meelel palliatiivne ravi. Mis on asjakohane ja vajalik. Samuti on meedias olnud elulõpu tahteavalduse suhtes kriitilisi sõnavõtte, kus rõhutatakse palliatiivse ravi vajadust, millega saab üksnes nõustuda. Oma kogemusest ütlen, et sageli tuleb hingehoiutöös ette, et ei teata, mis asi on palliatiivne ravi. Nagu ka ei teata, kuidas on see kokku põimunud patsiendi elulõpu tahteavaldusega.

Patsiendi elulõpu tahteavaldus annab nõusoleku ravi lõpetamiseks ja on elu lõppemisega nõustumine. Inimene on seda tehes otsusevõimeline, ta saab väljendada oma soove, millist ravi ta peab elu lõpus vajalikuks – ja millist mitte. See on võimalus anda oma hääl juhuks, kui enam ise rääkida ei saa. Need on väga isiklikud ja inimlikud otsused, mis aitavad ravimeeskonnal mõista, millal on aeg loobuda ravist ning keskenduda rahule, vaevuste leevendusele, toetusele ja väärikale hooldusele. See annab lähedastele kindluse, et ravi lõpetamine on kalli inimese tahte kohane. Just need väärtused on palliatiivse ravi keskmes.

Sõna “palliatiivne” tuleb ladinakeelsest sõnast “pallium“, mis tähendab mantlit või keepi – see on sümbol hoolivusest ja kaitsest. Palliatiivse ravi neli sammast ongi füüsiliste vaevuste leevendamine, psühholoogiline, sotsiaalne ning hingeline tugi.

Palliatiivne ravi ei tähenda lootusetust – pigem tähendab see lootust, et kannatusi saab leevendada, et elu lõpp võib olla vaevustevaba, rahulik ning väärikas.

Kes vajavad palliatiivset ravi? Olen kohanud patsientidega vesteldes eelarvamust ja hirmugi palliatiivse ravi ees, seda seostatakse ainult surijatega. Palliatiivse ravi hooliv keep on siiski avaram. Kui hästi lihtsalt sõnastada, siis see on mõeldud inimestele, kellel on rasked kroonilised haigused, mis põhjustavad kannatusi ja püsivaid vaevusi.

Elulõpuravi ehk hospiitsravi on palliatiivse ravi osa, mis algab siis, kui haiguse ravi enam ei toimi ja elu lõpp on lähedal. Elulõpuravi võib kesta nädalaid või kuid ning seda pakutakse kas kodus, haiglas, õendusabiosakonnas või hooldekodus. Sel võib olla erinev nimi – “parim toetav ravi”, “vaevusi leevendav ravi” või “hospiitsravi” –, aga sisuliselt tähendavad need kõik sama: inimväärset ja vaevustest leevendatud elu lõppu.

Kõige nähtavam ongi elulõpu tahtevaldusel seos elulõpuravi ehk hospiitsraviga. Kui haigusspetsiifiline ravi ei anna enam tulemust, muutub inimese jaoks oluliseks soov elada oma viimased nädalad või kuud rahus, vaevustevabalt, kodus või hooliva personali toel haiglas.

Kui inimesel on elulõpu tahteavaldus, ei pea ravimeeskond enam tegema raskeid oletusi –

• näiteks, kas alustada antibiootikumravi?
• Kas viia inimene erakorralise meditsiini osakonda või jätta koju?
• Kas panna toitmissond või mitte?

Tahteavaldus annab neile küsimustele inimese tahtele tugineva vastuse. Need valikud on inimene juba varem läbi mõelnud ja kirja pannud. See vähendab ebaeetilisi ja tarbetuid ravisekkumisi, mis ei paranda, vaid ainult pikendavad kannatusi.

Elu lõpus tehakse patsientidele sageli uuringuid, mis ei ole patsiendi vaevuste leevendamise seisukohalt vajalikud. Patsiendi lähedased võivad soovida tungivalt kasutu ravi ja uuringute läbiviimist, näiteks toitmist ja vedelikravi ka siis, kui patsiendile tema seisundist olenevalt ei ole need sekkumised enam vajalikud. Lähedastele selgitamine ja õige info jagamine on väga oluline.

Elulõpu tahteavalduse ja palliatiivse ravi ühendamine on eriti oluline siis, kui inimene ei saa enam ise rääkida – näiteks dementsuse korral või vähi lõppstaadiumis. Sellistes olukordades aitab varakult tehtud tahteavaldus säilitada inimese väärikust ning võimaldab keskenduda sellele, mis on tõeliselt oluline – rahule ning inimlikule toetusele ja hoolele.

Mida Eestis palliatiivses ravis tehakse?

Eestis liigume samm-sammult selle poole, et palliatiivne ravi jõuaks kõigi nende inimesteni, kes seda vajavad.

Palliatiivset ravikäsitlust vajavad patsiendid on praegu ravil nii aktiivravihaiglates ja õendusosakondades, kui ka kodus ja hoolekandeasutuses. Tervishoius pakutakse erinevaid palliatiivseid teenuseid, sageli ilma neid niimoodi nimetamata.

Eestis on palliatiivse ravi osas mitu arengut. Valminud on palliatiivse ravi ravijuhendi I ja II osa. 2023. aastal valmis sotsiaalministeeriumi eestvedamisel “Palliatiivse ravi korraldus Euroopas fookusega vaimse tervise teenustele ja ettepanekud Eestile.”

Palliatiivse ravi üksused on loodud Põhja-Eesti regionaalhaiglas (2017), Ida-Tallinna keskhaiglas (2021) ja Tartu Ülikooli kliinikumis (2022). Eelpool nimetatud haiglates on hospiitsosakonnad, mitmetes kesk- ja maakonnahaiglates on hospiitsvoodikohad. Tervisekassa rahastab statsionaarse hospiitsravi teenust 2020. aastast.

2025. aastal käivitus Tervisekassa palliatiivse ravi pilootprojekt, mille eesmärk on edendada meeskonnapõhist ja patsiendikeskset lähenemist piirkondlikes haiglates. Nende teenuste pakkumiseks on alates 2025. aastast lisatud Tervisekassa teenuste loetellu uued palliatiivse ravi teenused, mis võimaldavad rahastada statsionaarset ravi, korraldada meeskonnapõhist ambulatoorset vastuvõttu, pakkuda psühhosotsiaalset ja hingehoidlikku nõustamist ning koordineerida pere toimetulekut juhtumikorraldaja toel. Need teenused ei puuduta ainult haiget inimest, vaid tervet peret, toetades neid kogu haiguse vältel – ka leina ja kaotuse korral.

Palliatiivse ravi meeskond saab tulevikus arvestada inimese tehtud tahteavaldust raviplaani koostamisel ja ravi eesmärkide seadmisel. Kui inimene on varem sõnastanud oma soovid, juhindub meeskond neist ka keerulistes olukordades. See annab kindlustunde pereliikmetele, kes ei pea tegema otsuseid teadmatuses või süümepiinu tundes. Samal ajal toetavad uued teenused ka elulõpu vestluste pidamist, emotsionaalse ja hingelise toe andmist ja eetikaküsimuste käsitlemist.

Elulõpu tahteavaldus koos palliatiivse raviga moodustab niisiis terviku, mis ühendab inimese soove, tema lähedaste toetuse ja professionaalse, inimliku ravi. Palliatiivne ravi ja elulõpu tahteavaldus toetavad koos inimese õigust elada ja surra väärikalt – oma väärtuste ja valikute kohaselt, toetatult ja arvestatult. See on nurgakivi arusaamale, et inimene ei ole tervishoiusüsteemi objekt, vaid iseseisev isiksus.

Artikli esmaavaldaja on ERR arvamusportaal 01.07.2025.