Artikkel: Kodus haiget abikaasat hooldanud Kristiina: kogemus jättis minusse jälje, mis pole siiani kadunud

2021. aasta detsembris sai Kristiina abikaasa diagnoosi, mis muutis hetkega kogu pere elu – vähk. Tagantjärele mõeldes märkas naine haiguse märke juba varem. „Nägin suvel, et temas pole jõudu. Ta istus ja puhkas sageli, unustas asju, jäi tukkuma,“ meenutab Kristiina. Pärast kahenädalast haiglaravi ütles arst, et mehel on jäänud elada vaid paar nädalat. Kristiina otsustas, et nad proovivad kodus hakkama saada. „Mind tabas ühelt poolt tuimus, teisalt ei olnud mul aega mõelda. Ma lihtsalt tegutsesin.“

Kuigi abikaasa oli raskelt haige, käis Kristiina samal ajal tööl edasi. Iga hommik algas sellega, et ta valmistas ette ravimid ja toidu ning hoolitses, et kõik vajalik oleks päeva jooksul käeulatuses. „Panin alati varuks käterätte ja lappe juhuks, kui kohvitass läheb ümber või side tuleb maha ja haav hakkab tugevalt veritsema.“

Haigus muutis ka koduse tööjaotuse täielikult. Kui varem jagati majapidamistöid omavahel, siis nüüd langes kogu vastutus Kristiina õlgadele. „Koristamine, poes käimine, voodipesu pesemine muutus minu igapäevatööks. Ka söögitegemine muutus, ehk püüdsin alati valmistada parimat võimalikku toitu haigele. Tollal oli talv ja õuetöid ei olnud, aiatöödel tundub siiani üks kätepaar puudu,“ tunnistab ta.

Abikaasa püüdis jõudumööda siiski kaasa aidata. Ta käis vahel köögis toimetamas, kuid väsis kiiresti ning väikseid õnnetusi juhtus sageli. Kõige raskem oli aga näha, kuidas mees oma valu varjas. „Tal olid valud, kuid ta püüdis neid varjata ja jätta mulje tugevusest ning toimetulekust.“

Esimesel kuul ei lubanud Kristiina endale peaaegu üldse tundeid. „Mõtlesin vaid, et ma ei anna tema pärast alla ja saame koos haigusest jagu.“ Arstid olid ennustanud vaid paari nädalat, kuid kuu aega hiljem oli mehe seisund isegi paranenud. „Mäletan arsti imestust, kui läksime vastuvõtule. Mees kõndis omal jalal. Lubatud kahest nädalast sai lõpuks neli kuud, mille saime koos veeta.“

Ajapikku hakkas kogunema väsimus. „Tundsin sisimas kergendust, kui mu abikaasa oli haiglaravil. Need päevad olid mulle nagu puhkus. See on selline puhkus, kus sa ei pea liigutama ennast, et teist inimest aidata.“ Päriselt puhata Kristiina siiski ei suutnud. „Peas ei olnud puhkust. Ikka mõtlesin, et pean talle haiglasse raamatu või puuvilja viima.“

Kõige raskemaks peab naine aga seda, et kõik otsused jäid ainult tema õlgadele. „Alates sellest, mida süüa teha, kas auto vajab hooldust, kas lapsega on kõik hästi, kas arved on makstud, millal tuleb ravimite retsept pikendada. Kõik, mis varem oli meie, sai nüüd tasapisi ainult minu mureks.“ Samas aitasid neid mõlemaid ühised mälestused. „Olime palju reisinud. Sel perioodil vaatasime hästi palju pilte meie reisidest. Ilusad mälestused hoidsid sel ajal meid mõlemaid.“

Kristiina ütleb, et suurimaks toeks olid tema kaks last. Vanem laps oli selleks ajaks loonud oma pere, noorem õppis gümnaasiumi lõpuklassis. Just nemad püüdsid leida viise, kuidas ema kasvõi korraks kodust välja saada: „Käisime jõulusid tähistamas metsas matkates, lapsed tegid mulle imelise sünnipäeva. Olen neile lõpmatult tänulik, et nad pakkusid mulle just seda abi, mida ma tõeliselt vajasin.“

Samas püüdis Kristiina hoida kõige raskemaid hetki laste eest varjul. „Nad nägid isa hääbumist, kindlasti ka minu koormat. Loodan, et hooldamisega kaasnev igapäevaelu jäi nende jaoks võimalikult kaugeks,“ sõnab ta.

Kõik abipakkumised ei olnud aga toetavad. Haiglas soovitati Kristiinal rääkida sotsiaaltöötajaga, kuid telefonikõnest ei olnud tema sõnul abi. „Ta hakkas rääkima, et pean kusagilt internetilehelt midagi otsima ja siis kuhugi minema. Ütlesin, et mul on piisavalt tegevust ja ma ei suuda veel kellegi juhendamisel endale mingeid ülesandeid võtta.“ See kogemus õpetas naisele midagi olulist. „Kui kedagi abistada, siis see ei tööta telefoni teel juhendades. Ülekoormatud inimesele distantsilt tegevusjuhiseid anda ei ole jätkusuutlik abistamisvorm.“

Eriti valusalt on Kristiinale meelde jäänud üks öine kiirabikutse. „Kiirabibrigaadi töötaja vaatas voodis lebavat valudes meest ning teatas, et nii nad surevad. See teade niitis mu jalust. Teadsin ju ise ka, et abikaasa ei parane. Seda ei pidanud mulle ütlema inimene, kelle ülesanne on inimesi aidata.“ Pärast seda, kui mees haiglasse viidi, ei suutnud Kristiina mitu päeva voodist tõusta. „Kuni tuli mu poeg oma võtmega tuppa ja aitas mu jälle rajale tagasi.“

Kui abikaasa suri, jäi Kristiina sõnul alles ainult tühjus. „Ei olnud enam kodust igapäevamöllu toidu, ravimite, pesude ja muu sellisega. Olid kurbus ja jõu puudus.“ Ta keskendus tööle, kodu korrastamisele ja igapäevaeluga hakkama saamisele. Alles hiljem mõistis ta, et tegelikult ei olnud ta hooldamise kogemusest taastunud. „Kaks aastat kulgesin justkui inertsiga.“

Kõige keerulisemaks muutus otsuste tegemine. Lein, väsimus, tühjus ja sisemine pinge hakkasid seestpoolt närima. Samal ajal läks noorem laps ülikooli ja kodu jäi täiesti vaikseks. „Minu hooldamise periood lõppes üksindusega. Abikaasa suri, teine laps läks ülikooli. Tuba jäi tühjaks. Eks see andis ka depressioonile loa tulla,“ tõdeb naine.

Kristiina ei julgenud enam isegi õhtuti jalutama minna: „Peas keerlesid igasugused kurvad mõtted. Kord olin tuim, siis nutsin.“ Ka seekord märkasid muutust esimesena tema lapsed.

Tagasi vaadates ütleb Kristiina, et kõige rohkem vajas ta võimalust vahepeal kodust välja saada. „Kõik toimetused haigega ei ole tegelikult füüsiliselt rasked. Vaja on saada kodust mõnikord välja, teise keskkonda. Olgu see matk metsas või minna lapselastega mängima,“ teab naine.

Tema hinnangul peaks abi olema vahetu, mitte piirduma telefonis jagatud juhistega. „Haige hooldajal on oht jääda üksi igas mõttes,“ sõnab Kristiina. Samuti usub ta, et hooldajate lähedased vajavad rohkem tähelepanu. „Hooldajat ei pea haletsema, vaid targalt pakkuma talle võimalusi kodust välja saada. Minul oli vahel lihtsalt vaja küüti, et käia haiglas meest vaatamas,“ märgib Kristiina.

Aastate jooksul on Kristiina õppinud taas üksi reisima, teatris ja kontsertidel käima. Ometi tunnistab ta, et hooldamise kogemus muutis ka järgmisi suuri otsuseid. Täna elab tema eakas ema hooldekodus: „Neli aastat on möödas, kuid ma ei suuda olla enam hooldaja. See neli kuud, mis ma hooldasin oma abikaasat, võttis minust tõesti kogu jõu.“

Ta usub, et ema on hooldekodus hoitud. „Ta ei ole üksi, saab suhelda omaealistega ja tema tervis on kontrolli all. Me ei pea muretsema, kas emal on kõht täis või kas ta keeras pliidi kinni. Hooldekodu on kodu, seal tekib oma päevarütm ja omad väikesed tegemised,“ avaldab Kristiina.

Kõigile, kes praegu hooldavad kodus rasket haigust põdevat lähedast, soovib Kristiina öelda ühe olulise mõtte. „Hooldajal peab olema võimalus enda füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemiseks. Oluline on hoida ennast, siis jõuab vastutada. Hea, kui on pere või kogukond toeks. Hooldaja peaks olema heas mõttes isekas ning tegema asju, mis meeldivad ka talle endale. Tagantjärgi ei tasu kahetseda valikuid, mis on tehtud haige hooldamise jaoks. Kõik otsused on nende tegemise hetkel õiged,“ mõtleb ta.

Lõpetuseks ütleb ta, et kõige tänulikum on oma lastele: „Isa haiguse ja hääbumise periood ei olnud neilegi kerge ja leinaga oleme tegelenud kõik mitu aastat. Kuid koos oleme tugevad.“

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine 09.08.2026
https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120602239/kodus-haiget-abikaasat-hooldanud-kristiina-kogemus-jattis-minusse-jalje-mis-pole-siiani-kadunud