Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoja) vaatest ei saa me öelda, et arutelud ja kohtumised oleks meid viinud arusaamiseni, miks puuetega inimeste arv järjepidevalt väheneb, kuigi rahvastik vananeb ja (krooniliste) terviseprobleemidega inimesi on rohkem, samuti on kasvanud vaimse tervise muredega inimeste hulk ning neid probleeme teadvustatakse ühiskonnas aina enam. Puudega inimestel ja nende lähedastel on puude tuvastamise ja määramise puhul sageli põhjust rahulolematuseks, palju on segadust, ebakindlust, ebastabiilsust

Eesti ratifitseeris ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni 2012. aastal, võttes sellega endale lubaduse ja kohustuse puuetega inimeste õigusi edendada ning nende eest seista. Põhiseaduse § 28 alusel on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Eestis on ca 108 000 sotsiaalkindlustusameti (SKA) määratud puude raskusastmega inimest, lisaks kroonilised haiged ning vähenenud töövõimega inimesed. Neile lisanduvad nii ca 25 000 suure hoolduskoormusega omastehooldajat kui ka teised pereliikmed, keda puudega lähedase toetamine puudutab. Ehk siis ühtekokku on teemast puudutatud inimesi umbkaudu veerand miljonit. See ei olegi nii väike osa Eesti inimestest.

Eestis reguleerib puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus puude mõiste järgmiselt: puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Teisisõnu tähendab see seda, et inimesel on üks või mitu tegutsemispiirangut, mis mõjutavad tema igapäevast iseseisvat toimetulekut ja tõkestavad tavapärasel moel ühiskonnaelus osalemist ning inimene vajab vähemal või rohkemal määral kõrvalabi.

ÜRO konventsioon näeb puuet laiemalt ning kaitset leiavad ka need inimesed, kes ei ole ehk vahetu kõrvalabi vajadusega, kuid kelle terviseseisundist tulenevad eripärad ja vajadused nõuavad enam tähelepanu, mõjutades sellega ka tavapärast ühiskonnaelus kaasa löömist.

EPIKoda seisab ja kõneleb nii nende inimeste eest, kes on Eestis määratud korra järgi ametliku puude raskusastmega, kui ka nende eest, kellele ei ole küll puuet määratud, kuid kel on näiteks krooniline haigus, harvikhaigus, vähenenud või puuduv töövõime, samuti omastehooldajate eest.

Praeguse süsteemi järgi hindab inimese töövõimet (või selle puudumist) töötukassa, puude raskusastet tuvastab aga sotsiaalkindlustusamet. SKA inimesega puude tuvastamiseks ei kohtu, otsus tehakse töötukassa hinnangu ja terviseinfosüsteemis inimese kohta tehtud sissekannete pinnalt.

Puuetega inimeste arv on aasta-aastalt langenud, kuigi poliitikakujundajad pole justkui puude määramise poliitikat ümber kujundanud ja poliitikarakendajad oma lähtealuseid enda sõnul samuti muutnud ei ole.

Viimases on meil põhjust päriselu näidete ja juhtumite pinnal kahelda, oleme ka selles osas riigiasutustele pöördumise saatnud. Hiljutise statistika kohaselt vähenes puudega inimeste arv 2024. aasta jooksul 8500 inimese võrra, 2023. aastal 7500 inimese võrra ja 2022. aastal 9100 inimese võrra. Tegu ei ole väikese kõikumisega, vaid kindla, selge ja EPIKoja võrgustiku jaoks arusaamatu langusega – kui 2018. aastal oli puudega inimesi ca 158 000, siis 2024. aastal ligikaudu 108 000.

Jah, puue muutub aja jooksul ning kindlasti on ka juhtumeid, kus inimese terviseseisund ja toimetulek ongi oluliselt paranenud ning kõrvalabi vajadus vähenenud, kuid nende juhtumite põhjal nii massilist arvu vähenemist kuidagi kokku ei saa tuletada.

Igal juhul rõhutame, et haldusmenetlust tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides liigseid kulutusi ja ebameeldivusi inimestele. Haldusmenetluse tulemusel valmiv otsus peab otsuse adressaadile olema selge ja üheselt mõistetav.

Oleme mures puuetega inimeste statistilise arvu vähenemise, SKA puude raskusastme tuvastamise otsuste ebapiisava selguse ja puude raskusastme tuvastamise muutunud praktika pärast. Vastav haldusmenetlus ei ole inimese jaoks sageli lihtne, säästev ja hoidev. Olukorda ei tee paremaks ka otsuste vähene või liigselt bürokraatlik põhjendamine. Minister Riisalo SKA-le antud korraldus, et hakata tegema puude tuvastamise otsuste pistelist kontrolli ja hinnata, kas otsused olid põhjendatud, on igati asjakohane ja vajalik.

Puude silt on sageli võtmeks toetuste, teenuste ja soodustuste saamiseks. Üle Eesti on ohtralt näiteid, et inimene raske puude omanikuna sai kohalikust omavalitsusest abi, aga kui puude raskusastet enam ei määratud või määrati see madalama raskusastme peale, on üleöö samast abist ilma, kuigi inimene ja tema vajadused on endiselt samad.

Oluline on, et abi oleks vajaduspõhine. Inimese vajadus on sama sõltumata sellest, kas tal on silt või ei ole. Praegune seadusandlus seab abi andmise aluseks hinnatud vajaduse ehk vajaduspõhisuse, seega lähtuda tuleb sellest. Kahjuks see alati nii ei ole ning süsteemide ümberkujundamist planeerides tuleb kindlasti kaasata nii puudega inimesed kui ka kohalike omavalitsuste esindajad, et kogu abivajaduse tuvastamise, selle disainimise ja pakkumise loogika ja põhimõtted oleksid kõikidele ühtmoodi arusaadavad. Vastasel juhul juhtub see, et poliitikakujundus läheb oma suunas, veendumata, kas praktika sammu peab ja kaasa tuleb.

Mõningast tuge pakuvad puudest tulenevate lisakulude osaliseks katmiseks ette nähtud toetused. Kuigi nii mõnegi sihtgrupi puhul on toetused püsinud varsti pea 20 aastat muutumatuna, ulatudes keskmise ja raske puude korral mõneteistkümnest eurost poolesaja euroni kuus, laste puhul suuremate summadeni, on toetused inimestele siiski olulised. Pea pooled puudega inimestest elavad suhtelises vaesuses. See on reaalsus. Seega veel kord – inimene on ikka sama, sildiga või sildita, kuid praegune õigusruum pakub nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil abi sageli siiski sildi alusel.

SKA andmed puude mittemääramise või raskusastme madalamaks määramise otsuste peale esitatud vaiete osas näitavad, et tööealiste inimeste esitatud vaiete koguhulk 2022. ja 2023. aasta koguvõrdluses on ligikaudu 300 võrra vähenenud (2047-lt 1883-le).

2023. aastaga lõpetas riik pöördumiste haripunkti jõudes (üle 600 kliendijuhtumi aastas) EPIKoja vastava nõustamisteenuse finantseerimise. See toetas ja esindas inimesi puude raskusastme ja töövõime hindamisega seotud vaiete esitamise küsimustes. Inimene on riigiga asju ajades, vaieldes, alati nõrgemas positsioonis, tahame seda või mitte.

Näeme ka EPIKoja poole pöördujate pealt, et inimesed ei julge või ei jaksa oma õiguste eest seista, paljud ütlevad, et mis ma ikka vaidlen, või et ma ei ole vaidleja inimene, ei taha haiget saada. Nii saimegi meie inimest vaide esitamise ja enda õiguste eest seismise teel toetada. Teeme seda loomulikult jõudumööda ka nüüd, kuid ilma rahastuseta ning teiste tööde arvelt.

Veel on vara rääkida sellest, kas puude määramine mõnele sihtgrupile, näiteks tööealistele, võiks lõppeda, kuivõrd nii praktikas kui ka õigusruumis on puude raskusaste sageli abi või soodustuste saamise eelduseks. Puudega või puudeta – abi vajav inimene on õigustatud abi ka saama ning sellest tuleb sotsiaalkaitsesüsteemis lähtuda.