Artikkel: Hooldaja tee alguses

Eesti Puuetega Inimeste Koja haridus- ja tööalase huvikaitse nõunik Kadri Palk jagab ajakirja Sinuga omastehoolduse erinumbris mõtteid isiklikul teemal – kuidas toimus kohanemine omastehooldaja rolliga:

Ühel päris tavalisel päeval helistatakse ja antakse teada, et minu väga lähedase inimesega on juhtunud õnnetus. Kiirabi viis ta haiglasse, kuid milline on ta seisund, pole teada. Esimesed mõtted, mis kõne ajal ja selle järel pähe tulevad, on valdavalt rahulikud, esialgu ei tundugi olukord väga hull olevat. Mõne tunni pärast õnnestub saada haiglast täpsemat infot ja nüüd selgub, et lähedase seisund on väga raske ning võimalik, et see halveneb veelgi. Valmis tasub olla kõigeks, arstid ei julge midagi lubada. Säärase uue teadmisega kohanemine on juba märksa keerulisem. Kui esimene ehmatus ja peataolek pisut taanduvad, hakkavad peas keerlema kõiksugu mõtted; minu suurim soov on päästa, mis päästa annab. Juurdlen endamisi, mida oleks võimalik teha, et lähedasele oleks tagatud parim abi ja tugi, ahmin kõikjalt infot kokku – kuni ühel hetkel vilksatab peast läbi ehmatav uid, et kõik ei olegi enam minu võimuses, minu teha. Peab vaid lootma, et meedikud oskavad ja suudavad aidata. Juba ongi öeldud välja, et kui elu õnnestub päästa, siis vajab lähedane edaspidi ikkagi väga palju abi, tõenäoliselt ka igapäevaelu toimingutes. Unetunde jääb üha vähemaks, mure närib. Pea on murest lõhkemas. Tõrjun eemale mõtet, et ma võin temast päriselt ilma jääda.

Möödub nädalaid teadmatuses. Pea kolm kuud hiljem võime kergemalt hingata – elu on päästetud! Järgmiseks peame välja mõtlema, kuidas edaspidi igapäevaeluga toime tulla. Tänaval vastutulevaid inimesi vaadates vasardab peas – näe, tema ja see seal, nemad saavad küll kõndida, miks siis minu lähedane enam ei saa?

Loe artiklit edasi siit: Hooldaja tee alguses | Ajakiri Sinuga